01.08 Rohetund #24: Kui pakendil on sõna “piim”, peab sisu olema seaduse järgi loomne, aga see ei keela taimsest piimast kirjutamist või rääkimist

Osa inimesi on harjunud, et kui jutuks on piim, siis räägitakse lehmapiimast. Ent piim ei ole ainult lehmapiim, isegi kui see Euroopa Liidu määrusega seadustada ja sel moel piima tähendus vaid loomse päritoluga ühendada.   

Rohegeeniuse vastutav toimetaja Ivar Soopan kutsus vestluskaaslaseks Kadri Tapersoni, et rääkida hägusast valgest vedelikust, mida tuntakse sõna all “piim”. Taperson on üks Eesti tuntumaid loomade õiguste eest seisjaid, loomade eestkosteorganisatsiooni Loomus kaasasutaja ja loomulikult on ka vegan.

Jutuajamine sai tõuke ühest veidrast juhtumist, millest Rohegeenius eelmisel nädalal kirjutas. Toimetus sai MTÜ-lt Loomus pressiteate, kus anti teada, et 1. augustist algab kogu kuu kestev taimse piima väljakutse. Selles kutsutakse üles loobuma vähemalt kuuks ajaks loomsest piimast ja asendama selle taimse piimaga. Näiteks kaera-, riisi- või mõne muu taimse piimaga.

Pressiteade sisaldas sõnu “taime piim”, “riisipiim”, “mandlipiim”, “taimne piimaalternatiiv”. Soopanile meenus pooleteise aasta tagune lugu. Põllumajandus- ja toiduamet tuletas tollal meelde, et Euroopa Liidus on vastu võetud määrus, millega on sõna “piim” reserveeritud ainult loomset päritolu piimale. See kehtib juba kümme aastat.

“Mõiste „piim”on ainult ühe või mitme lüpsmise tulemusena udarast eritunud sekreet, millele ei ole midagi lisatud ega millest ei ole midagi eraldatud,” seisab määruse tekstis. 

Määrus sätestab, et tooted, mis ei ole loomsest piimast valmistatud, neid ei tohi pakenditel, reklaamides, plakatitel, kliendilehtedes või meedias laiemalt nimetada taimseteks piimadeks. Ammugi mitte riisipiimaks, mandilipiimaks, kaerapiimaks.

Kui Rohegeeniuses oleks see pressiteade originaalkujul avaldatud, siis oleks justkui EL-i määrust rikutud. Kas ikka oleks?

Soopan küsis Põllumajandus- ja toiduametilt igaks juhuks üle, kas tõesti ei tohi meedias avaldada teadet, kus teine organisatsioon kutsub üles jooma taimset piima. Jutt ei ole mingist konkreetse firma pakendatud tootest, vaid taimsest piimast kui sellisest.

Üllatuseks vastas Põllumajandus- ja toiduameti kommunikatsiooninõunik Elen Kurvits, et veebilehes ei tohigi seda teadet sellisel kujul avaldada. Taimseid vedelikke tuleb nimetada jookideks. Samuti mainis ta, et Loomuse taimse piima väljakutse reklaamide üle on  järelevalvekohustus Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametil, kellele saadeti antud kampaania teave edasi.

See pole veel kõik. Päev pärast Rohegeeniuse artiklit avaldas Põllumajanduskoda MTÜ-d Loomus kritiseeriva artikli, kus öeldakse, et Loomus levitab sihikindlalt tarbijatele ekslikku teavet „taimse“ piima kohta.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) tegi pöördumise Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile, sest peab MTÜ Loomuse tegevust eksitavaks.

Põllumajanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar kirjutas:

“Tahame rõhutada, et MTÜ Loomus kasutab taimsete toodete propageerimisel mõisteid piim ja piimatooted mitte õiguspäraselt ning taolist tegevust tuleb lugeda eksitava reklaami edastamist tarbijale, mis on vastuolus nii EL-i toidu märgistamise määrusega kui ka tarbijakaitse poliitika põhimõtetega. Lisaks on meie liikmed toonud välja, et  häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal.

Lisaks on meie liikmed toonud välja, et  häirivate ja Eesti põllumajandusettevõtlust mitte kajastavate fotode ja ebaadekvaatsete tõdede kajastamine oma eesmärgipärase tegevuse propageerimisel jätab tarbijale mulje justkui Eesti loomakasvatus ja toidutootmine ei järgi Eesti ja Euroopa Liidu seadusi toimetades illegaalsel tegevusalal.

Loomuse tegevuse ilmestamiseks oli kirjale lisatud foto 14. juulil Eesti Piimandusmuuseumi korraldatavast Piimapäevast, kus MTÜ Loomuse esindajad kasutasid taimsete toodete propageerimisel mitte korrektset teavet ning andsid suusõnaliselt edasi šokeerivad sõnu kasutades halvustavaid sõnumeid Eesti piimatootjate ja piimatoodete suunal, mõjudes nooremapoolsetele külastajatele äärmiselt ebameeldivalt.”

Põllumajandus- ja toiduameti tõlgenduses ei tohiks ajakirjandus justkui avaldada isegi mitte teadet, mis sisaldab sõnu “taimne piim”, “riisipiim” jne. Hoolimata sellest, et see teade ei reklaamiks ühtki konkreetset toodet, vaid jutt oleks taimsest piimast laiemalt.

Euroopa Liidu määrus sätestab pigem seda, et sõna “piim” on reserveeritud konkreetsete toodete pakenditel loomse piima nimetamiseks. Kui on lehmapiim, siis saab kasutada lihtsalt sõna “piim”, sest see on seni olnud kõige laialdasemalt piimaga seostatav loomse piima liik. Kui müüakse näiteks kitsepiima, siis tuleb lisada lihtsalt sõna “kitse”. See on lubatud, kuna kits on imetaja.

Aga kui on taimne piim, siis ei tohi neid kahte sõna toote pakendil ja toote reklaamides koos kasutada. Tuleb kirjutada pakendile “taimne jook” või “riisijook” või “kaerajook” jne. Ometi on tegu piimaga, mis on valge hägune vedelik.

On mõistetav, et Euroopa Liit korrastab toodete nimetusi. Eesti taimsete piimade tootjad on sellest tulenevalt oma tooted juba nimetanud  “jookideks”. Küsimus on aga selles, kuidas saab üks asutus või riik või riikide ühendus keelata laialt levinud sõna kasutamist meedias, kui see ei reklaami ühtegi konkreetset toodet, ei nimeta tootja nime ega avalda nende pakendit, millel oleks kirjutatud “taimne piim”, “kaerapiim” või muu taimse piima variant.

Rohegeenius küsis nõu Eesti keele instituudilt. Sealt vastas Karet Eesmäe. Tema vastus kaera ja muude taimepiimade kohta kõlas nii: “Rahvas tõesti tunneb neid taimse piimana. Üldiselt on ka nii, et autor võiks saada kasutada oma seisukoha tutvustamiseks neid termineid, mis ta soovib. Siiski võiksite artiklis mainida ELi ettekirjutust kauba müüjatele ja tutvustada ELi seisukohti – sel juhul ei tundu, et tegu oleks eksitamisega.”

Selliselt saigi artikkel koostatud.

Eesmäe soovitas lugeda Eesti keele instituudi direktori Arvi Tavasti artiklit, mis avaldati Postimehes 2021. aastal, mil piima tähenduse ja päritolu teema esimest korda päevakorda tuli. 

Arvi Tavast kirjutas nii: 

“Keel ei ole juura. Sõnade tähendusi ei saa ­õigusaktiga muuta. Seetõttu ei too ka äsjane uudis toidukaupade märgistusnõuete karmistumise kohta kaasa millegi ümbernimetamise vajadust. Muuta tuleb ainult toodete märgistust. Piim on ikka piim, isegi kui seda selliselt märgistatuna müüa ei tohi, umbes nagu viin on ikka viin, isegi kui seda hommikul enne kümmet müüa ei tohi.

Sõnal “piim” on eesti keeles kolm levinumat tähendust: imetajate järglaste toitmiseks kasutatav eritis, seesama toiduna ja üldisemalt igasugune valkjas hägune vedelik. Viimaste hulka kuuluvad näiteks botaanikas võilillepiim ja kautšukipiim, ehituses lubjapiim ja tsemendipiim, kosmeetikas ihupiim ja puhastuspiim või mesinduses mesilaspiim. Praegune teema on, kas sinna tohivad endiselt kuuluda ka kaerapiim, mandlipiim, sojapiim ja muud hiljuti tavatarbija teadvusse jõudnud lehmapiima alternatiivid.

Lühike vastus on, et muidugi tohi­vad. Teisiti on ELi ühise turukorralduse määrusega (1308/2013) reguleeritud ainult toiduainete märgistus jaekaubanduses, kus sellel on igati kiiduväärne eesmärk pakkuda tarbijale selgemat infot.”

Kadri Taperson rääkis saates lahti, miks loomade õiguste eest seisjad nii innukalt loomakasvatuse vastu võitlevad ja soovitavad süüa-juua taimseid piimatooteid. Asi pole mitte ainult loomakasvatuse väga suures keskkonnajäljes, vaid ka loomade õigustes. 

Piimale nime andmine või nime reserveerimine ainult ühele päritolule viidates on selle juures teisejärguline, kuigi nii juriiliselt kui ka igapäevatähenduses huvitav vaidlus.

Podcasti autor ei ole vegan ega taimetoitlane, joob lehmapiima (kuigi harva) ning on joonud ka taimset piima (veel harvemini).